Paastumine on teadlik paus söömisest, et anda seedimisele puhkust ja lasta kehal kasutada energiaks esmalt talletatud varusid. Paastu ajal liigub keha tavapäraselt glükoosilt ja glükogeenilt rohkem rasvavarude kasutamise suunas.

Paastumise ajal langeb insuliinitase ja keha muutub paindlikumaks energia kasutamises. Lihtsustatult öeldes: keha ei toetu siis ainult värskelt söödud toidule, vaid õpib kasutama paremini ka talletatud energiat. Uuringud viitavad, et see võib parandada insuliinitundlikkust, veresuhkru regulatsiooni, vererõhku, vere rasvanäitajaid ja kehakaalu juhtimist, eriti siis, kui paastumine on tehtud järjepidevalt ja mõistlikult.

Rakkude tasandil käivitab paastumine stressiga kohanemise mehhanisme. See ei tähenda kahjulikku stressi, vaid pigem “kasulikku väljakutset”, mille peale organism tugevdab oma kaitse- ja parandussüsteeme. NEJM-i ülevaate järgi seostatakse paastumist parema stressitaluvuse, väiksema põletikulise koormuse ja ainevahetuse paranemisega. Samas tuleb rõhutada, et kõik mõjud ei ole igal inimesel ühesugused ja osa mehhanisme on inimestel veel edasi uurimisel.

Paastumine ei sobi kõigile. Eriti ettevaatlik peab olema raseduse ja rinnaga toitmise ajal, söömishäirete praeguse või varasema ajaloo korral ning siis, kui inimesel on diabeet või ta kasutab ravimeid, mis mõjutavad veresuhkrut. Sellisel juhul võib paastumine suurendada hüpoglükeemia ehk liiga madala veresuhkru riski, kui seda tehakse omal käel. NHS-i ja NIDDK materjalid rõhutavad, et nende seisundite korral tuleks enne paastumise alustamist nõu pidada arstiga.

Kõige kindlamalt toetavad uuringud seda, et paastumine võib aidata parandada ainevahetuse paindlikkust. See tähendab, et keha õpib paremini lülituma söödud energiast talletatud energia kasutamisele. Praktikas võib see väljenduda paremas veresuhkru kontrollis, väiksemas insuliiniresistentsuses, lihtsamas kehakaalu juhtimises ja mõnel inimesel ka paremates südame-veresoonkonna riskinäitajates, nagu vererõhk ja triglütseriidid.

Ajule võib paastumine kasulik olla selle kaudu, et see toetab energia kasutamist, vähendab mõnel juhul põletikulist koormust ja soodustab närvirakkude vastupanuvõimet. Loom- ja inimeseuuringud viitavad, et paastumine võib toetada kognitiivset tervist ja keskendumisvõimet, kuid see ei tähenda, et rohkem paastu oleks alati parem. Kasu tuleb tavaliselt mõõdukusest, rütmist ja järjepidevusest, mitte ekstreemsusest.

Seedimisele võib paastumine mõjuda hästi siis, kui see annab seedesüsteemile korrapärase rütmi. Söögikordade vahele jäävad pausid võimaldavad seedetraktil lõpetada eelmise toidukorra töötlemise ning aktiveerida puhastusliikumised, mis aitavad sisu edasi liigutada. Mõni inimene kogeb seetõttu vähem puhitust, vähem pidevat näksimist ja stabiilsemat kõhutunnet. Samas ei tee paastumine imet, kui ülejäänud toitumine on kaootiline või kiudainetevaene. Seedimise seisukohalt loeb väga palju ka see, mida sa sööd paastu järel.

Paastumise üks suurimaid plusse on ka lihtsus. See ei nõua tingimata keerulist menüüd, vaid õpetab keha ja meelt taluma söögivahesid ilma pideva näksimiseta. Paljud inimesed avastavad, et nende energiakõikumised vähenevad, näljatunne muutub selgemaks ja suhe toiduga rahuneb. Teaduslikult väljendub see osalt hormonaalsetes ja ainevahetuslikes muutustes, osalt käitumuslikus muutuses: vähem juhuslikku söömist, parem söömisrütm ja teadlikum toiduvalik.